Ado Vabbe ebapihtimuslik kergus

Ado Vabbe on kindlasti kõige kergema pintsliga kunstnik, kes siitmailt eales võrsunud. 1892. aastal sündinud Vabbe kuulus eesti kunstnike teise põlvkonda nagu ka Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort ja Anton Starkopf. Seda 20. sajandi teisel kümnendil areenile astunud põlvkonda iseloomustas otsustav suund Lääne-Euroopasse, pikad, sageli katkendlikud ja eri kunstilinnu ja õppeasutusi hõlmanud õpingud välismaal ning kompromissitu orienteerumine rahvusvahelisele moodsale kunstile. Tiiu ja Mary Talvistu koostatud “Vabbe. Wunderbar” esitab sügavalt läbitunnetatud, kuid diskreetse esteetilise tunnetusega ülevaate eesti kunsti närvilisromantilisest virtuoosist.

.
Konrad Mägi, Ado Vabbe portree, 1918, EKM

Narvas üleskasvanud Vabbe omandas kunstihariduse peamiselt Münchenis, mis oli Esimese maailmasõja eel Pariisiga võistlev kunstimetropol. Sõja-aastad veetis eestlase kohta temperamentne ja tundlik noormees Moskvas ja Petrogradis, töötades talle omamoodi kohasena näivas asutuses, nimelt granaadivabrikus. Vabbet – erinevalt paljudest tema avangardistidest kolleegidest – suurde sõtta ei tõmmanud: testosteroonipõhised meestemängud polnud tema ampluaa. Küll olid ilmasõja ja sellele vahetult eelnenud ja järgnenud aastad kunstniku elus otsustavad mõlemal tema peamisel lahingutandril, kunstis ja armastuses.


Ado Vabbe, Parafraas (Pea), u 1914, EKM

Vabbe ei hiilinud eesti kunstiajalukku vargsi, vaid sisenes bravuuri ja aplombiga. Tema varaperioodi loomingust on säilinud peaasjalikult joonistused – kõige kergekäelisemad, artistlikumad, intuitiivsemad jäljed, mida üks eestlane eales paberile on jätnud. Noore Vabbe eksperimentide tipuks on 1913–14 valminud abstraktsete pliiatsijoonistuste sari “Parafraasid”. Tegemist on eesti avangardkunsti iselaadsete sümbolteostega – hooletu virtuoosi hõrgult intuitiivsete kritseldustega. “Parafraasid” esitavad väljakutse tänasegi vaataja visuaalsele maitsele ­– rääkimata sellest, et üks Pärnu ekrelane kannaks need kahtlemata maha kui šarlatanluse. Kogenud kunstiarmastaja leiab neis aga parima, mida ajalooline avangard pakkus ­– täiesti kammitsemata vabadust, afektiivset energiat ja meelelist tundlikkust.


Ado Vabbe, Purskkaevu ääres, 1914, EKM
Ado Vabbe, Kompositsioon (Sinaida Rudolf?), u 1920, Tartu Ülikooli Muuseum

Kuid mainisin kunsti kõrval ka armastust. Vabbe nimega seostub üks eesti kunstiloo kõige romantilisemaid legende – juba õpingute ajal Münchenis alanud petrarcalikult saatuslik ja kõikehõlmav armastuslugu kunstniku Narva metseeni noore sugulase Sinaida Rudolfiga ­– ühine reis Itaaliasse, seejärel teade neiu abiellumisest teise mehega, meeleheitlikud katsed naist siiski endale saada, (võimalik, et salaja) koos veedetud viimane sõjaeelne talv Helsingis. Nähtavasti hellitas kunstnik veel kümme aastat hiljem Pariisis viibides lootust, et armastatu talle sinna järgneb. Lõpuks abiellus kunstnik kohaliku neiuga tubakavabrikust. Mis kunstniku südames toimus, ei tea keegi, ent nooruse õnnemaa Itaalia vaated figureerisid Vabbe kunstis kuni päris lõpuni.

Ado Vabbe, Linnavaade lõunast, 1956–1961, TKM

Romantiline armastus, imetlus naiseliku ilu ja elegantsi vastu, südamevalu ja seksuaalsus on Vabbe kunsti läbiv punane niidistik, mille KUMU näitus hästi välja toob. Romantiline ja erootiline armastus on Vabbe kui kunstniku achilleuse kand ­– kui see kirenoot välja arvata, siis on tema looming pea jahedalt ebapihtimuslik. Vabbe maal on ülitundlik, alati virtuoosne, kuid emotsionaalselt ligipääsmatu. Tema maastikud ei väljenda tundeid kodumaa vastu, tema portreed vaikivad diskreetselt (või pigem ükskõikselt) kujutatavate isiksusest ja kunstniku suhtumisest modelli, tema natüürmordid ei sisalda mingit eksistentsiaalset hoiakut jne. Näib, et Vabbe jaoks olid olemas üksnes armastus ja kunst – kõigesse muusse suhtub ta elegantse kerguse või lausa üleoleva hooletusega.

Vabbe retseptsioonis on kaua eelistatud nooruslikku plahvatust ­– kahekümnendate aastate keskpaigani kestnud avangardimõjulist perioodi. See käsitlus alahindab või ignoreerib kunstniku loomingu hilisemat põhiosa kui kahetsusväärset kompromissi impressionistliku peavooluga. Avangardist või mittekeegi, on kõlanud meie kunstiloolaste kauaaegne kreedo. KUMU näituse üheks järelduseks on Vabbe loomingu tervikliku väärtuse kehtestamine. Näitus on tänuväärselt tihe ja tööde rohke, hõlmates võrdselt kõiki perioode kunstniku ligi poolt sajandit väldanud karjääris. Mingit hinnaalandust ega kompromislust ei leia isegi viimase perioodi töödest, mil stalinistliku režiimi poolt tühistatud eakas kunstnik maalis rangelt iseendale.


Ado Vabbe, Suvitamas, 1949, TKM
Ado Vabbe, Daami portree, 1930, EKM

“Vabbe. Wunderbar” hellitab vaatajate silmi enam kui külluslike nägemismuljetega (kui näitus korralikult ette võtta, ei pruugi ülejäänud KUMU-le palju jaksu jätkuda). Ent näituse intriigiks on siiski kunstniku salapärane isik selle aimatava traagikaga. Mida ajas edasi, seda vähem avaldab kunstnik end pihtimuslikus otsekõnes ning seda enam peidab oma tunded eesti kunsti kergeimasse pintslitantsu.


Ado Vabbe, Capri, 1914, TKM

Vabbe hindas oma sisemaailma puutumatust ega soovinud ennast kunstis paljastada. Nii oleks ta ehk rahul, et ka sellel kõige põhjalikumal ja perfektsemal retrospektiivnäitusel jäävad Vabbe hingesaladused tema Eesti kunstiajaloo kõige kergema pintsli jälgede tagant vaevalt aimatavaks. Tiiu ja Mary Talvistu kureeritud näitus on kõige laitmatum ja esinduslikum väljapanek Vabbest, mida ma suudan ette kujutada.

Eesti Päevaleht, 29.09.2020

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s