Jüri Arrak oli inimesena minu silmis erakordselt terviklik ja monoliitne. Temas näis puuduvat see lõtk, mis lahutab erinevaid rolle, inimese tegelikku olemust sellest, milline ta tahab olla või näida. Arrak oli iseendaga identne, oma väärtusest vaikimisi ja pealetükkimatul moel teadlik. Tema enesekindlus avaldus ilusal moel – sundimatu sõbralikkuse, vahetu väljendustahte, joviaalse huumorina. Arhetüüpse kunstnikuna oli Arrak ka teatud määral edev, ta armastas väga filosofeerida, oli huvitatud oma loomingu avaldamisest. Arrakust ei paistnud midagi võltsi, ka mitte teeseldud tagasihoidlikkust.
Arrak uskus, et on looduselt pärinud assotsiatiivse mõtlemise, võime teha ükskõik millest midagi muud. Tema psühholoogilises profiilis lisandusid sellele lapsepõlves ja nooruses läbielatud kogemused, mis keerasid isiksuse „huvitavalt sõlme“: varjumine Tallinnale langenud pommide eest, saksa armees sõdinud ja nõukogude võimu eest peitunud isa varane surm, korduv koolide vahetus, venna poliitvangistus, varateismelisena jooma hakkamine, õpingud Mäetehnikumis ja töö kaevanduses, siis kolm aastat nõukogude armees, armastus ja abielu Leningradis, elu naise perekonnaga kommunaalkorteris, töö võõras suurlinnas taksojuhina. Kombinatsioonis seoseid loova mõtlemisega moodustus neist kogemustest Arraku teadvustamatuse lahtiharutumatu tumeala – lahendamata psüühilise energia põimik, mis kandis kunstniku loomingut elu lõpuni. Ajaks, mil Arrak 1961. aasta sügisel 24-aastasena kunstiõpinguid alustas, oli tal üks elu juba seljataga.
Samavõrd kui ise inimesena vahetu, suutis Arrak kunstnikuna märgata ühiskondlikke maske, silmakirjalikkust, inimlikke nõrkusi ja veidrusi. Kui noorusloomingus ründas ta vaatajat jõulise groteskiga, siis 1970.–1980. aastatel kujunes Arrakust kunstnikuna vahe ühiskonnakriitilik, kollektiivsete müütide sõnastaja, samas indiviidi seesmise väärikuse õilistaja. Arraku kontseptuaalsel paletil segunevad lõikav tähelepanuvõime, filosoofiline üldistus, moraliseeriv instinkt ja teravmeelne huumor. Mängeldes kohtuvad ideed, nähtused ja tunderegistrid, millel tavamaailmas puudub kokkupuutepunkt. Argisest või isiklikust detailist vormub müüt, anekdootlik lugu paljastab universaalse tendentsi, vanatestamentliku pühaku portreest arenevad riivatud vihjed.
Jüri Arraku looming on hoomamatult massiivne, selle diapasoon ulatub sürrealistlikest assamblaažidest vanameisterliku religioosse kunstini. Loendamatutes maalides ja graafilistes lehtedes kristalliseerunud fantaasia viib mõtted kunstniku kaudu toimetanud üleinimlikule stiihiale. Miks mitte? Ja võib-olla oli Arrak sellest isegi teadlik. Miks muidu ta juba armastatud ja tunnustatud klassikuna, auto alla jäänud jala kiuste, aastast aastasse Pärnu maantee maja treppe mööda kuuenda korruse ateljeesse ronis. Küllap see oli millegi temast endast suurema teenimine – rõõmus ja kohusetundlik, uhke ja alandlik. Arraku elutöö mastaap on seda imekspandavam, et loomingu kõrvalt jõudis ta palju aastakümneid kanda väga nähtavat ühiskondlikku rolli ning elada tihtilugu tormilise, aga kindlasti rikka ja täisväärtusliku elu. Jüri Arraku universumi looja on nüüd lahkunud, paljud jäävad temast puudust tundma. Kuid tema universum ise jääb meiega ja võime olla tänulikud.
Ilmus ajalehes Sirp, 21.10.2022
Tõnis Tatar 