Tänavu möödus Mudisti sünnist 80. aastat – tähtpäev, mida märkis kevadel avatud näitus Postimehe galeriis Tallinnas (kuraator Rita Kroon) ning praegune näitus Eesti Rahvamuuseumis. Kumbki riiklik kunstimuuseum, millele kuulub Mudisti loomingu paremik, sünniaastapäeva eriliselt ei tähistanud. Eks häid kunstnikke ole teisigi või siis unustasid. Muide, mis puutub sünnist ja surmast möödunud aastatesse, siis Mudisti ise oli veendunud, et aega pole üldse olemas.[1]
Kui aeg 1980. aastatest kuni uue aastatuhande alguseni oli Mudisti karjääris populaarsuse ja tunnustuse aeg, siis viimased 10–15 aastat on tema loomingu näitamise ja mõtestamise osas olnud pigem vaiksed. Sellesse aega langeb ka kunstniku lahkumine 2013. aastal. Mudist on nii hea, eriline ja armastatud kunstnik, et tema unustususse langemine ei ole mõeldav. Mulle näib, et ka teda ennast oleks vaevalt huvitanud, millised muuseumid tema näituseid EI tee. Mudisti meelest ei olnud nimelt ei-asju olemas, negatiivsus ei eksisteerib ainult matemaatikas. Tõelisel olemisel on ainult kasvamise suund ja kes sellele vastu hakkab, on sellest suunast väljas ja teda lihtsalt pole olemas.[2]
Mai Levin on Peeter Mudisti fenomeni lahti kirjutatud juba nii ammu kui 1981. aastal. „Olulisem on – banaalne tõde! – isiksus. Mudisti teeb nii haruldaseks tema konventsioonivabadus, mis on suurem ja ehtsam, kui tavaliselt kohtame.“ Mudist julgeb olla ise, mõelda omapäi ja usaldada oma tundeid. Huumorimeel hoiab kunstnikku langemast liigsesse paatosesse. Mudisti kunst ei ole paatosest vaba, kuid Levini sõnul on tegemist humanistlikult mõistetud loomuliku inimese paatosega, mille sisuks on „loomulik on headus, loomulik on inimsuhete soojus, loomulik on olemis- ja tegutsemisrõõm, vajadus ülendada ja olla ülendatud.“[3]
Levinil oli Mudisti staatust tema isiksusega sidudes muidugi õigus. Julgen koguni öelda, et Mudisti maailmapilt oli originaalsem kui tema kunsti visuaalne stiil. Sarnases joont hülgavas hägusas laadis ja mitte tingimata palju halvemini maalib näiteks Sven Saag, aga ka kunstniku lapselaps Johanna Mudist. Seetõttu ei tundu ka Mudisti teoste formaalne analüüs lähenemisena kuigi viljakas, liiati on see juba aastakümneid tagasi hoolsalt ja tundlikult kirja pandud.[4] Peeter Mudist ei ole suur kunstnik tänu laiale ja tundlikule pintslikirjale, tavatutele värvikombinatsioonidele, suletud kompositsiooniskeemidele, väljavenitatud ja justkui hõljuvale figuurikäsitlusele jms. Mudist ise on öelnud, et ei salli värvi. Kui keegi näeb pildil koloriiti, siis on pilt halvasti tehtud: „Minu meelest on koloriit alati valesti.“[5]
Millest siis Mudisti isiksuse intriig ja külgetõmme? Jätkates banaalsuste lainel – tegemist oli geniaalse ja ülimalt omapärase inimesega, kellele saatus jagas iseäranis traagilised kaardid. Geniaalsus on külgetõmbav, aga kahjuks köidavad inimest ka erakordse inimese kannatused. Kannatuste ja loomingu vahekorda põhjalikult uurinud Susan Sontagi sõnul mõjub tänapäeva inimesele, kes püüab igati tervislikult elada, ikkagi kõige usutavamalt viletsuse, haiguste ja kannatuste reaalsus: „Me hindame tõde hinna alusel, mida see maksis kirjanikule kannatustena /…/. Kõigil meie tõdedel peab olema märter.“[6] Otsides sekulaarset märtrit või kunstnikku kui näidiskannatajat (sellist pealkirja kannab üks teine Sontagi essee) ei ole vaja Mudistist kaugemale vaadata.
Kiirtutvuseks Mudisti kui kannatava geeniusega soovitan ERR-i arhiivis leiduvat dokumentaalfilmi „Annab energiat ära“ (1989). Tegemist on liigutava dialoogiga naiivsevõitu intervjueerija ning teda nähtava tahtepingutusega, ent heatahtlikult taluva kunstniku vahel. Minu lemmikkoht on 19. minuti paiku, kus räsitud ja traagilise moega kunstnik deklareerib sügavalt läbitunnetatud ja tema sõnul masendavat kreedot, et kui minevikuga täielikult hüvasti ei jäta, siis see hävitab inimese. Järgneb Mark Soosaare säravsilmne tiraad mineviku ja tuleviku vahele silla ehitamisest jms, millele Mudist vastab valulise naeratusega: „Oota, aga kas sa võtad ikka asja tõsiselt? Võib-olla sa ei võta küllalt tõsiselt. No muidugi see on nii, et võtad tõsiselt, võtad väga tõsiselt, ei muutub jaaks, mida sügavamale, siis ega siin vahepealset otsustust ei ole.“[7]
Ei ole kahtlust, et Mudist võttis asja tõsiselt ja midagi vahepealset ei tunnistanud. Seetõttu on tema kunst ka nii lapselik, romantiline ja ilus. Kui leigel-laisal argitasandil kujutavad nali, armastus ja ilu midagi nii kergekaalulist, et tõsimeelne Veneetsia biennaali sihtiv kaasaegne kunstnik ei puudutaks selliseid teemasid ka pika pulgaga, siis Mudisti maailma dialektikas kaotavad trafaretsed väärtushierarhiad tähenduse. Eksistentsiaalselt tõsise mehe huumor, romantika või esteetika võivad olla hoopis kaalukamad kui kergema mehe poliitika, pühadus või moraal. Samas filmis küsib Soosaar Mudistilt jumala olemasolu kohta. Mudist vastab, et on asja pärast mures. Kui Soosaar jätkab mõlgutusega kristluse erinevatest suundadest, kuulab Mudist teda vaikse kannataja ilmel ja vastab, et tema suhe jumalaga on praktiline. „Mul on üks piibel. Nii kui ma selle lahti löön, hakkan aevastama.“
Ka Mudisti kunsti järsk ja peadpööritav sügavus on distantsi- ja skaalanihke fenomen, kus jumalast saab tolm piibliraamatu vahel. Mudist on öelnud, et tahab maalida armsaid asju („Ainus asi, mis ei tüüta, mis üle ei lähe, on armas“).[8] Laisal-leigel normaaltasandil tähendab armsate asjade maalimine kitši, mis on sama hästi kui tüütuse sünonüüm. Mudisti mudelis kehtiv radikaalselt teistsugune distants, kõigi hierarhiate pea peale pööramine muudab tema kunsti paradoksaalseks, pöörates nalja, romantilise kiindumuse ja iluihaluse liigutavalt tõsiseks.
Mudisti paradoksaalne lähenemine tõsiduse ja distantsi fenomenile meenutab Walter Benjamini. Ka Benjaminil oli kirg väikeste, isegi tillukeste asjade vastu. Ta püüdis mahutada märkmiku leheküljele sada kirjarida ja vaimustus kahest riisiterast, millele oli mahutatud „Kuule, Israel“ palve. Benjamini jaoks oli objekti suurus pöördvõrdelises seoses selle olulisusega. Mida väiksem objekt, seda suurema tõenäosusega võis see sisaldada kõige kontsentreeritumas vormis kõike muud. Mudisti kunstis ja mõtlemises ilmneb distantsinihilism pöörastes ratsukäikudes abstraktsuse eri tasandite vahel. Ilusate asjade puhul on Benjamini sõnul ilmnemine üldse paradoksaalne.[9] Usun, et sama paradoksiga pistis rinda Mudist, kui maalidel „armsaid asja“ esile manas.
Benjaminile võlgneme ka distantsi mõiste kultuuriteoreetilise käsitluse. Tema sõnul on unikaalset kunstiteost ümbritsev aura eelkõige distantsi fenomen. Tänapäeva massiühiskonda iseloomustab aga iha tuua kõik füüsiliselt ja inimlikult lähedale, mistõttu sellele sobivad paremini mehhaaniliselt reprodutseeritud pildid, mida massiinimene saab sõrmede vahel nätsutada.[10] Mudist on ka öelnud, et kui modell on piisavalt kaua istunud, koondub tema olemus temast umbes 5 cm kaugusele näo ette. Sellisel kaugusel muutuvad modellist mõlgutatavad mõtted temast arusaamiseks.[11] Siit siis võib-olla Mudisti maalide hägusus.
Küllap Benjamini mõjul tõstis Daniel Bell psüühilise ja esteetilise distantsi kaotamise kogu modernistliku kultuuri keskseks tunnuseks. Ühes distantsiga, mis kunstis väljendus ajalises järgnevuses (algus, keskpaik, lõpp), sisemise distantsi tunnetuses (esiplaan ja tagaplaan, figuur ja taust) ja proportsiooni ja mõõdu tunnetuses, hüljati Lääne mõtlemist alates 15. sajandist valitsenud ratsionaalnet kosmoloogia.[12] Mudisti mõtlemine kujutab endast tõepoolest lääneliku ratsionalismi antipoodi, omades kokkupuutepunkte pigem budistlike õpetustega. Ent kui Benjamini ja Belli järgi kaotatakse esteetilise distantsiga kunstist kontemplatsiooni võimalus, mähkides vaataja vahetusse kogemusse, siis Mudisti maalid toimivad ilmutuse ja pihtimusena, mille psüühiline vahetus otse julgustab ja meelitab tundlikule mõtlusele ja enesevaatlusele.
Eesti Rahva Muuseumi näituse kuraator Reet Mark on Mudisti fenomenile lähenenud väga traditsioonilisel moel. Ilmselt on ta kogenud kunstitöötajana usaldanud Mudisti kunsti võimet iseenese eest kõneleda. Näitus on algusest lõpuni klassikaline, minimalistlik – lühike sissejuhatav seinatekst ning valik Mudisti rohkem ja vähem tuntud maale ja skulptuure muuseumide ning erakogudest. Ei ühtegi ekraani, ei ühtegi fotot ega kirja, ei sõprade, pereliikmete või modellide mälestusi, ei ühtegi eeltööd ega muud sissevaadet kunstniku tööprotsessi, ei ühtegi dialoogiasetust mõne elava kunstnikuga (mõte liikus näiteks Jaan Toomikule). Mõnedele maalidele lisatud raamatust „Illustreeritud Mudist ehk Tobias“ pärinevad kunstniku selgitused on minu meelest natuke madalal asuv vili, mida haarata. Jälgitavat edasiarenamist ei leia ka „Põleva mehe“ kujund ega ka Mudisti kunstnikumüüt. Eks võib ka nii, aga minu meelest pakub Mudist nii palju põnevamaid valikuid, et minimalistlik lähenemine näib kuraatori ja kujundaja poolt potentsiaali luhtamisena. Mõtlen, et sellise kontseptsiooni jaoks leidub ju küllaldaselt palju igavamaid kunstnikuisiksusi.
[1] Ann Must, Maalib. Mõtleb. Kunstnik Peeter Mudist. Sirp, nr 6, 8. veebruar, 1991, lk 8.
[2] Must, Maalib. Mõtleb, lk 8.
[3] Mai Levin, Mudisti fenomen, Sirp ja Vasar, nr 40, 2. oktoober, 1981, lk 8.
[4] Reet Varblane, Peeter Mudisti Tartu näituse puhul, Sirp ja Vasar, nr 13, 30. märts, 1984, lk 8.
[5] Must, Maalib. Mõtleb, lk 8.
[6] Susan Sontag, Simone Weil – Susan Sontag, Against interpretation and other essays, Ferrar, Straus & Giroux, New York, 1966, lk 49–50.
[7] Mark Soosaar (rež), Mariina Mälk (toim), Annab energiat ära, 1989, https://arhiiv.err.ee/video/vaata/annab-energiat-ara
[8] Must, Maalib. Mõtleb, lk 8.
[9] Hannah Arendt, Introduction. Walter Benjamin: 1892–1940 – Walter Benjamin, Illuminations, Schocken Books, New York, 2007, lk 11–12.
[10] Walter Benjamin, The Work of Art in the Age of Mechanical Reproductions – Walter Benjamin, Illuminations, Schocken Books, New York, 2007, lk 233.
[11] Must, Maalib. Mõtleb, lk 8.
[12] Daniel Bell, The Cultural Contradictions of Capitalism, New York, Basic Books, 1996, lk 119.
Ilmus ajalehes Sirp, 16.12.2022
Tõnis Tatar 