Tiit Pääsuke on kunstnik, kes ei sobitu romantilise ettekujutusega tõrjutud, vaesest ja vääriti mõistetud pintslirüütlist. Ta ei ole ei radikaalne avangardist, kelle kunst on lühikese süütenööriga dünamiit, ega hulluv ekstsentrik, kelle maalid on meeleheitlikkud pihtimused. Tema kunst pole poliitiline manifestatsioon ega lähtu ta ka impressionistide ideaalist maalida nagu linnuke laulab. Pääsukese kuvand on teistsugune. Ta on vaimuaristokraat, härrasmees, õpetaja, kunstnikuna imetletud virtuoos ja tunnustatud konnössöör.
„Kui te tahate teada, kuidas nägi välja möödunud sajandite tõsiakadeemiline karjäär, siis mina olingi vist viimane mohikaanlane,“[i] on Pääsuke ise öelnud. Jälgime seda mõtet. Akadeemiad kunstikooli tähenduses kerkisid esile renessansajastu Itaalias. 17. sajandil kujunesid kunstiakadeemiatest Euroopa suurriikide kunstielu monopoolselt valitsevad institutsioonid. Prantsuse revolutsioon saatis küll Prantsuse Kunstiakadeemia kui endisaegse võimukantsi laiali, ent akadeemiline kunst valitses kunstielu veel suurema osa 19. sajandist.
Eesti rahvuslik kunst sündis kahe noore kunstniku – Ants Laikmaa ja Kristjan Raua – pettumusest Düsseldorfi Kunstiakadeemia esindatud suunas. Osaliselt just viimati mainitute mõjul on meil juurdunud suhtumine akademismi kunstis kui millessegi eluvõõrasse, tuima, trafaretsesse, värvi- ja vaimuvaesesse. Nõnda on unustatatud akadeemia algne mõte, milleks oli kaitsta kunsti vaimset sisu, filosoofilisi ideaale, moraalseid ja esteetilisi vooruseid – tõsta kunst kõrgemale käsitööst.
Akadeemilist kunstimudelit eristab modernsest muuhulgas suhtumine formaalsesse väljaõppesse. Kui akademism väärtustas kunstiakadeemias edasiantavaid oskusi ning traditsioone, siis suured moodsad kunstnikud ei räägi peaaegu kunagi oma õpetajatest. Olgu tegemist Picasso või Mägiga – moodne kunstnik kerkiks autohtoonse geeniusena justkui tühja koha pealt. Täpsustan, ta tekib eitusest ja mässust õpetajate kehastatud traditsiooni vastu.
Tiit Pääsukese kunstiõpingud kujunesid erakordselt pikaks (5 aastat Tartu Kunstikooli, 6 aastat Tallinna Kunstiinstituuti). Tema õpetaja oli pallaslane Lepo Mikko, kelle kohta Pääsuke on öelnud: „Tänapäeval räägitakse ainult muusikaakadeemias oma õpetajatest, kunstnikud ei räägi kunagi. Mina küll. Armastan Mikkot, ta ei naljatlenud kunstiga, ka õpilastega mitte. Kunst oli talle püha ja tõsine asi.“[ii] Juba enne õpingute lõppu kutsuti Pääsuke ise õppejõuks, kellena ta töötas lõpuks 41 aastat.
Moodsate kunstnike kanoonilistele elulugudele on iseloomulikud dramaatilised konfliktid ja pöörded või siis vähemalt mingi keskne intriig. Nõnda sarnanevad suurte modernistide elud kangelasmüüdile, mis jääb kergesti meelde ja sobib hästi loomingu seletamiseks. Näiteid võib tuua meie endi kunstnike hulgast: Wiiralti alkoholist loobumisele järgnenud loominguline pööre, Soosteri kannatused vangilaagris ja läbilöök Moskva sõltumatute kunstnike hulgas, Marani ja Arraku pöördumine kristlusesse, Meeli ja Lapini trotslik vastasseis nõukogude võimuga. Subbi puhul jäädakse alati tegema oletusi tema suhete kohta kaunite modellidega. Tõnis Vindi puhul mõtleme ikka tema idamaisele filosoofiale ja guru-rollile. Pääsukese elu ei anna ühekski selliseks narratiiviks head ainest. Tema monograafiat lugedes saame teada, et ta oleks nooruses korra peaaegu uppunud, on kirglik kalamees ning kuulunud viskiklubisse. See ei ole kangelasmüüdi materjal.
Kui tõusta kunstnikumüütidest kõrgemale, siis moodsa kunsti suureks narratiiviks on võitlus. Ameerika kirjandusteoreetiku Irving Howe sõnadega: „Modernism peab alati võitlema, aga mitte kunagi päriselt võidutsema, ja siis mõne aja pärast, peab võitlema, et mitte võidutseda“.[iii] Ka selline idee ei näi Pääsukesega haakuvat. Kui ta ka on mingit võitlust pidanud – ja küllap ikka on –, siis igatahes pole ta oma võitlusi afišeerinud ega mütologiseerinud. Tema tõus üheks Eesti tippkunstnikuks oli võrdlemisi kiire ja valutu, populaarsus ja reputatsioon kahtlematud ja püsivad. Juba 1980. aastatel on ta justkui leebe üllatusega nentinud: „Kogu aeg mõtled, et elad ja teed ja suhtud põlgusega ametlikku kunsti, ja äkki märkad, et meeldid kõigile… Et me kõik oleme vähemalt kümme aastat ise loonud eesti kunsti, siis oleme loonud ise ka tema nägu ja me oleme ka ise selle kunsti nägu. … Nüüd oled siis jõudnud selleni, mida püüdsid vältida.“[iv]
Pääsuke on öelnud, et talle meeldib vaadata klassikalise perioodi kunsti. Ta tunneb 16—17. sajandi kunstnikega kauget hingesugulust.[v] Ometi ei püüagi ta teha nägu, nagu kuuluks ise nendesse aegadesse. „Toetudes varjamisi klassikalisele kunstiajaloole, esindab Pääsuke kahtlemata nüüdismaalikunsti (kuigi ma ei usu, et ta oleks kunagi punnitanud olemaks moodne). Ühelt poolt on kunstniku pildimõtlemine läbivalt abstraktne (isegi kui pildid seda enamasti pole). Teiselt poolt väljendub moodsus muidugi maalikunsti konventsioonide trotsimises. Näiteks ei leia me temalt vist ühtegi puhtalt mõnda maalikunsti traditsioonilisse žanrisse (portree, maastik, natüürmort jms) liigituvat tööd – ikka ja alati on tegemist žanripiire ületavate hübriididega.“[vi]
Nimetades end akadeemilise kunstimudeli viimaseks mohikaanlaseks, puudub Pääsukesel selle vastu nostalgia: „Tegin selle läbi ja loodan, et seda sel moel enam ei ole ega ka tule.“[vii] Küllap ta siis usub, et kunsti võimuses on ka sajandite vanustele traditsioonide sammastele toetumata vaimsust edasi kanda.
Lõpuks – kui Pääsuke on tõesti maalikunsti viimane akadeemik ning kui akadeemilise kunsti olemuseks on kõrgemate väärtuste kaitsmine kunstis, siis kuidas väljenduvad need väärtused Pääsukese loomingus? Pääsukese kunst on võrreldes tema kaasaegsetega sõnumi poolest kõige keerulisemalt sõnastatav (raske on välja tuua isegi keskset teemat). Riskiksin väita järgmist: Pääsukese maalikunsti sügavam väärtus peitub maalikunsti kui sajanditepikkuse ajalooga meediumisse kogunenud spetsiifilistes teadmistes ja väärtustes. Ja mis need täpsemalt on? Ütleksin, et hästi läbikasvanud segu erinevatest komponentidest, mis puudutavad tehnilist oskusteavet, aga ka semiootilist suhet tähistatava ja tähistatu vahel, samuti kunstniku rolli („Minu seisukoht on idealistlik, enesekeskne, vanamoodne,“ on ta ise öelnud). Sellisena on Pääsukese kunst eneseleviitav, meediumispetsiifiline, paradoksaalselt korraga traditsiooniline ja moodne.
[i] Joanna Hoffmann (koost ja toim), Tiit Pääsuke. Nostalgiata, Tartu Kunstimuuseum, 2020, lk 22.
[ii] Tiit Pääsuke. Nostalgiata, lk 28.
[iii] Irving Howe (toim.), The Idea of the Modern in Literature and the Arts, New York, Horizon Press, 1967, lk 13.
[iv] Nelja maalija näitus Tallinna Kunstihoones – Kunst, nr 1, 1987.
[v] Tiit Pääsuke. Nostalgiata, lk 45.
[vi] Tõnis Tatar, Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata – Sirp, 27.11.2020.
[vii] „Üks küsimus – Kuidas oma loomingut turundada ning turul ennast nähtavaks muuta?“ – Nope, nr 1, 2011.
Tekst ilmunud kogumikus “Vabade kunstide professuur 30”.
Tõnis Tatar 