„Näitus paneb kahtlema kunstniku psüühilises tervises.“
„Selgemini kui ei keegi, on näidanud Jüri Arrak, et inimene on ahvist arenenud – ja tagasikäik ahvini on siin suurepäraselt näidatud. Ka mina võiksin sellist kunsti „viljeleda“.“
„Tulgu „kunstnik“ Jüri Arrakul kord ometi mõistus koju.“
„Kas see on tõesti kunst? Kes hindas neid selliste summadega? Kas leidub lolle, kes neid ostab?“
„Kas meil tõesti ei leidu enam kunstnikke ja kunstinäituseid, kes julgeksid Küri Arrakule tema õige koha kätte näidata? Või kardetakse sõna võtta, arvates end olevat mittekompetentsed? Ja veel. Kas tõesti on meil värvid nii kallid? Selliseid töid võiks ju väga paljud vorpida nii söögi alla kui peale.“
„J. Arrak! Kus Teie aru on!“
„Sm. Arrak teie ei ostaks ka ise taolise hinna eest neid maale.“
„Lgp Jüri Arrak. Parem oleks, kui läheksite maalriks mõne ehitusobjektile. Kasu oleks rohkem. Värvipime te ei ole ja ruudud randid majadel tõesti rõõmustaks inimest. See aga millega praegu tegelete ei kõlba kuskile. Külastaja“
„Sm. Arrak! Hullumajas olevat veel vabu kohti! PS. Ka Sinu kunsti hindajatele!“
„Jüri! Jüri! Tule tagasi Elektromontaaži. Õppisid asjata. 18.IX 70 ??“
„Jüri Arrak! See on lihtsalt imelik! Ei südamele ega hingele… mitte midagi. Värve pole. Ma loodan, et kunagi joonistate midagi inimestele.“
„See ei ole kunst! See on patoloogia, plätserdis! Miks otsustati välja panna need pildid, kui neid võib nii nimetada?“
„Vaatasin näitusel kunstnik Arraku pilte ja hingel hakkas raske. Kas tõesti kunstnik näeb inimkonnale ette sellist tulevikku, selliseid värdjaid, nagu on tema piltidel. Jääb mulje, et kunstnik on kas ise värdjas või ei ole teda viidud ilu juurde, mida nägid meie revolutsiooni juhid, kes ei oleks kunstnikku sellise „ilu“ eest ellu jätnud. Piltidel on nagu mingid elukad, kellega me lapsepõlves mängisime. Ma ei mõista kuidas võivad Kunstnike Liit ja administratsioon lubada sellist jubedust avalikule näitusele. Erupolkovnik“
„Sm Arrak! Kui tahad välja vihastada halba naabrit korterist – kingi talle oma teos.“
„Sm Arrak! Teid on vaja ravida psühhiaatri juures. Kas Te seda ei karda? Haige olla ei ole häbi. Kõige rohkem pani Teie näituse juures imestama Kunstnike Liidu positsioon. Tahaks teada, millele nad on lootnud organiseerides sellist peletiste näitust?“
„1) Ohoo. Ja ahh. Seda Tallinnast ei oodanud. 2) Igas perekonnas on oma värdjas. 3) Oleks väga imelik, kui keegi need „fantoomid“ omandaks. 4) Töö hind ei tee seda originaalseks. 5) Järgmine kord loodan Tallinnas sellist asja enam mitte näha. Turist Norilskist“[i]
See on valik eesti- ja venekeelseid sissekandeid Jüri Arraku esimese isikunäituse külalisteraamatust 1970. aastast. Arrak hoiab seda kausta hoolega alles ja deklameerib ühte või teist kommentaari mõnuga.
Mahatma Gandhile tavatsetakse (ekslikult)[ii] omistatada ütlust: „Kõigepealt nad ignoreerivad sind, siis nad naeravad su üle, siis nad võitlevad sinuga ja siis sa võidad.“ Arraku loomingu retseptsioonis on kõik need etapid hästi vaadeldavad.
Kui alustada ignoreerimisest, siis Arraku looming ei alanud näitusega, mida külalisraamatu kommentaariumis üksteisevõidu naeruvääristati. Esimese isiknäitusega tõmbas kunstnik joone alla radikaalsele varaperioodile. See oli Lääne neoavangardi ja Moskva põrandaaluse kunsti vaimus süntees abstraktsionismist ja sürrealismist, mille eksponeerimine ametlikel näitustel ei tulnud kõne alla. See oli kunst, mida Arrak lõi iseendale, vähestele mõttekaaslastele või ehk tulevikus kirjutatavale kunstiajaloole. Seega võib ka öelda, et ignoreerimine oli kahepoolne. Noore Arraku üllatavalt mahukas ja kaalukas looming on hakanud kunstihuvilistele avanema alles uuel aastatuhandel.
Naeruvääristamine. 1970. aasta isiknäitusel tuli Arrak äkitselt lagedale märkinimeste laadiga, mis on läbi paljude sisuliste ja vormiliste muundumiste jäänud tema firmamärgiks tänini. Ka siin ilmnes kunstniku suhtes publikuga huvitav sümmeetria. Solvunud näitusekülastajad heitsid kunstnikule ette arukaotust, ärritudes kunsti peale, mis tihti naeruvääristas nürimeelsust, silmakirjalikkust, irratsionaalsust ja muid inimlikke nõrkusi. Fantastilise kujundiloome ja groteskse huumori varjus on Arraku kunst loomuldasa moraliseeriva iseloomuga.
Võitlus. Erinevalt mõnest kolleegist on Arrak hiljem tõrkunud omaks võtmast võimuvastase dissident-kunstniku loorbereid. „Ma arvan, et olin kunstiga protestija: ma ei teinud koostööd, aga alalhoiuinstinkt ei lasknud teha ka enamat kui see, mis ma kunstnikuna tegin,“ on ta oma positsiooni tasakaalukalt hinnanud.[iii] Arraku praktilised suhted okupatsioonirežiimiga ei olnud ei iseäranis head ega halvad. Teda osteti, talle võimaldati näituseid, töövahendeid ja muid nõukogude kunstnikule ettenähtud hüvesid, kuid teda ka tsenseeriti, valvati ja karistati. Jättes kõrvale emotsionaalse tõrke, piirasid teda eelkõige materiaalsed tingimused – tahtnuks maalida suuremaid töid, kuid ateljees polnud ruumi – ning eelkõige esinemisvõimalustele geograafilised piirid seadnud raudne eesriie.[iv]
Võit. Hoolimata nõukoguliku kunstidoktriini vaates problemaatilisest loomingust saame hiljemalt alates 1970. aastate teisest poolest rääkida Arrakust kui tunnustatud kunstnikust ning rahva poolt armastatud meistrist, kelle loomingule ja selle eksponeerimisele üldiselt tõkkeid ei seatud. Kunstirahva kollektiivse pingutusena suudeti Eestis kehtestada suhteline kunstiline vabadus. Arrak panustas sellesse pingutusse ja nautis selle vilju. Kultuuriministeerium ja Kunstnike Liit ostsid korrapäraselt Arraku töid, vabariigi esindussalongides leidsid aset tema näitused, kunstikriitika kajastas kunstniku tegemisi sageli ja soodsalt. Kõrgemad ametlikud tunnustused pälvis kunstnik siiski alles nõukogude aja lõpuaastatel (Eesti NSV teeneline kunstnik 1988, Kristjan Raua preemia 1990). Tänaseks on ta ka „sajandi suurkuju“ ning kõikvõimalike preemiate ja ordenite kavaler, muuhulgas ka Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Kas Arraku võit oli paratamatu või võinuks minna ka teisiti? Eesti kunstiajaloo perspektiivis sündis Arrak absoluutselt õigel ajal. 1936. aastal sündinud kunstniku lapsepõlv ja noorus langesid raskeimale võimalikule ajale. Kogetu sadestus tema alateadvusesse, sõlmus ja kääris selles, muutudes astjaks kunstniku ammendamatule fantaasiale ja kujundlikule mõtlemisele. 1961. aastal Kunstiinstituuti astunud Arrak koges karjääri jooksul nii ignoreerimist kui naeruvääristamist, kuid pääses eelnenud põlvkonda tabanud stalinistlikust terrorist. Sündinuks ta aga 10–20 aastat hiljem, oleks talle osaks saanud turvalisem lapsepõlv ja noorus, samuti juba märksa leebemad ignoreerimise, naeruvääristamise ja võitluse faasid (kui üldse). Usun, et ka Arrak ise nõustuks, et poleks pruukinud mugavamates tingimustes kujuneda kunstnikuks, kes ta on. Seega vastan, et Arraku edu on tõesti paratamatu, ent eelkõige ajas ja tingimustes, millesse kunstnik heideti.
[i] Jüri Arraku 1970. aasta näituse külalisteraamat on kunstniku valduses.
[ii] Tsitaadi tõenäoliseks esmakasutajaks peetakse ameerika ametiühingutegelast Nicholas Kleini 1918. aastal. Puuduvad andmed, et Gandhi neid talle omistatavaid sõnu kunagi oleks lausunud.
[iii] Eero Epner (toim), Jüri Arrak. Maalid, Tartu, Ilmamaa, 2007, lk 26.
[iv] Tõnis Tatar, Kolmas tee Eesti NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, lk 116.
Tekst ilmunud kogumikus “Vabade kunstide professuur 30”.
Tõnis Tatar 